Kuigi Cantate
pühapäeva nimilauluks on psalm 98, tasub vaadata ka veidi eespool
seisvat 96. psalmi, mis kutsub meid samuti Issandale uut laulu laulma
ning maalib tervikliku pildi sellest, milline peaks olema ristiinimese
elu. Sest uus laul, millega me Jumalat kiidame, on eelkõige uus elu. "Me kiidame Jumalat oma eluga, see tähendab oma heade tegude kaudu," kinnitab oma psalmikommentaaris ka 5. sajandil elanud munk ja kirikuisa Arnobius Noorem.
Siiski
ei tohiks Jumala kiitmist ja Tema au ning armu andmist piirata ainult
heade tegude ja vaga eluga, sest eriti tänapäeval ja meie ühiskonnas on
möödapääsmatult oluline ka sõnatunnistus.
"Laulge
Issandale uus laul, laulge Issandale, kõik maailm! Laulge Issandale,
kiitke Tema nime, kuulutage päevast päeva Tema päästet! Jutustage
paganate seas Tema au, Tema imeasju kõigi rahvaste seas!"
Laulge, kiitke ja kuulutage! Kellele? Paganatele, kõigile rahvastele. Kõigile inimestele.
Ja
mida teeme meie? Hoiame oma suu kinni ning teeme näo, nagu tuleks
paganaid tikutulega taga otsida, selle asemel, et jagada meid
ümbritsevatele inimestele mitte lihtsalt midagi, mis on kõigest kõige
väärtuslikum, vaid midagi, mida iga inimene tingimusetult vajab.
Kui
palju on meie ümber neid, kes on määratud hukkuma lihtsalt sellepärast,
et meil ei ole julgust rääkida Jumalast, jutustada Tema imeasju? Ei ole
julgust või ei tule see meile lihtsalt meelde ...
Muidugi
ei ole kerge kellelegi öelda, et "Issand on suur ja väga kiidetav" ning
"kardetavam kui kõik muud jumalad". Ja et kõik "teiste rahvaste jumalad
on ebajumalad". Kõlab üsna ebapopulaarselt, poliitilisest korrektsusest
rääkimata. Aga see on tõde – ja taoline tõde, mida me ei tohi jätta oma
teada, sest muidu mõistavad meie üle kohut apostel Pauluse sõnad, mis
ta kõneles Efesoses kogudusevanematega hüvasti jättes: "Seepärast ma
tunnistan teile tänasel päeval, et mina olen puhas kõikide verest! Sest
ma ei ole midagi teie eest salajas pidanud, vaid olen teile kuulutanud
Jumala kogu tahtmist." (Ap 20:26-17)
Muuhulgas juhatab 96. psalm meid järgmiselt: "Andke Issandale Tema nime au, tooge annetusi ja tulge Tema õuedesse!" Mis
on see muud kui kutse jumalateenistusele ning meeldetuletus, et meil
kõigil on oluline osa selles, et oleksid olemas kõik vahendid
Evangeeliumi kuulutamiseks. Muide, tähelepanuta ei tohiks jätta ka seda,
et meid manitsetakse kummardama "Issandat pühas ehtes" – see on
kõnekaks kontrastiks levinud arusaamale, mille kohaselt vanal ajal
tähtsaks peetud "pühapäevariideid" käsitletakse kui möödaniku igandit,
millest Jumalal ei ole sooja ega külma ja millest meiegi seetõttu ei
peaks hoolima. Küsimus ei ole aga mitte niivõrd pühapäevariietes, vaid
seesmises hoiakus, millega me astume Jumala palge ette – ja me ei saa
sinna midagi parata: meie välised hoiakud kajastavad suurel määral seda,
mis toimub meie sees. Mõelgem vaid sellele, mismoodi me valmistume
kohtumiseks armastatud või austatud inimesega.
"Öelge
paganate seas: Issand on kuningas! Tema mõistab rahvastele õiglast
kohut. Ta tuleb kohut mõistma maailmale. Ta mõistab kohut maailmale
õiguses ja rahvaile oma ustavuses."
See kõlab nagu usutunnistus: "Sealt Tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle!"
Meie sõnum on rõõmusõnum, aga selles peitub ka hoiatus. Meie uus laul
peab olema kiituse- ja rõõmulaul, aga samal ajal on see meie jaoks
kohustus: nii nagu meile on antud teada kõik vajalik õndsakssaamiseks,
peame meiegi minema ja Evangeeliumi kuulutades jäävat vilja kandma (Jh
15:15-16). Nii nagu Jumal on meid armastanud ja meile oma Pojas igavese
elu sõnumi saatnud (vrd Jh 1:18), peame meiegi armastuses päästesõnumit
jagama. See ongi meie uus laul.
Enn Auksmann 9.mai 2009