Ootus, lootus....
kas oleme valmis?
kas leiab Ta endale maja, kes võtaks ta südamesse?
Ta ligineb....veel on Armuaeg.
“…ja asetas ta
sõime, sest neil polnud muud aset majas” Lk 2:7b
“Kui sa teaksid
Jumala andi ja kes see on, kes sinule ütleb: “Anna mulle juua!”,
siis sa paluksid teda ja ta annaks sinule elavat vett!” Jh 4:10
Jõuluevangeeliumi nappide
sõnadega üteldakse ootamatult palju.
Olles astunud üle
jõuluõhtu läve, oleksime nagu avanud tuttava lapsepõlvekodu ukse.
Sealt paistab meile taas kodu soojust, valgust ja rõõmu. Paljudel
meist on meeldivaid mälestusi lapseea jõuludest. Need mälestused on
ühenduses Temaga, kes sündis jõuluööl Petlemmas. Seepärast peaksime
ka täna ja igal jõuluõhtul üksteisele meelde tuletama seda otsust,
mis võeti vastu Petlemma karjaste jõuluöisel koosolekul: “Läki nüüd
Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on
teatanud meile!”
Joosep ja Maarja tulid
keiser Augustuse dekreedi kohaselt oma esivanemate kodulinna, kuid
neid ei tuntud seal ära. Kui Naatsareti puusepp oma noore naisega
peavarju otsingul Petlemma vanaaegse võõrastemaja uksest sisse
astus, siis tuli neil varsti sellest jälle välja tulla, sest maja
oli inimestest tulvil. Tänapäeva kõnepruuki kasutades oli linn
ülerahvastatud. Ruumi olid leidnud enam eelistatud ja kuulsamad
külalised. Ja nii juhtus, et Maarja tõi poja ilmale ruumis, mis oli
ilmselt loomade asupaigaks, sest on öeldud, et ta mähkis Teda ja
asetas Ta sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. Nii võttis
Petlemm vastu oma Kuninga, isandate Issanda ja maailma Päästja. Nad
ei tundnud ära Jumala andi. Nad ei võinud arvata, kellega on
tegemist, kui nad saatsid need noored inimesed tänavale ja lauta.
Neil polnud aimugi, et see oli Petlemma linnakese suurpäev. See oli
ajalooline päev ja suursündmus, mis pidi poolitama maailma
ajaarvestuse. Aga nad ei tundnud Teda…
Kust võttis lihtne
prohvet Miika ometi selle tarkuse, kui ta sajandeid varem ennustas:
“Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust
tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb
muistseist päevist igiaegadest.” Kuid Petlemm ei tundnud Teda ära,
ei tundnud ära oma võimalusi.
Peab ütlema, et see
täistuubitud maja seal Petlemmas ja äraütlemine, mis sai osaks
jõululapsele, kujunes Jeesuse maise elu pärisosaks. Rebastel olid
urud metsas, lindudel olid pesad, aga Inimese Pojal ei olnud, kuhu
panna oma pea. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu.
See sündmus Petlemmas
kujunes justkui prohvetlikuks märgiks ja endeks ka Jeesuse
evangeeliumi saatusele maailmas, sest ka Jeesuse evangeeliumile ei
leita õiget kohta selle ülerahvastatud ja täistuubitud planeedi
elanike hulgas. Enamasti on ikka olnud nii, et kui kusagile tuleb
elav Kristuse evangeeliumi kuulutus, osutub ta ikka kuidagi
mitteteretulnuks. Kristuse evangeelium on välja tõrjutud mitte
ainult selle maailma lõbustuskohtadest ja võõrastemajadest, vaid ka
paljude inimeste kodudest, perekondadest ja südametest.
Miks siis ikkagi ei antud
Jeesusele ruumi toas? Miks Ta saadeti lauta?
Võib arvata, et too range
võõrastemajaperemees pidas silmas oma huvisid ja kasu. Tal oli
kahtlemata suur vilumus tunda ära raha lõhna. Mida ta võis aga loota
selle vaese Naatsareti käsitöölise vastuvõtmisest oma võõrastemajja?
Ja lapse sünniga oleks olnud nagunii palju tüli ja vähe tulu. Ja
nii, nagu arutles võibolla tollal see vana võõrastemajapidaja,
kaalutleb tänapäeval ikka oma kasu peale välja läinud maailm. See,
millest kasu loodetakse, võetakse vastu, aga millest ei ole loota ei
kasu, raha, furoori ega kuulsust, see jäetakse välja. Inimesed on
valmis ahnelt jooksma kõige selle järele, mis teeb elu lahedamaks ja
mugavamaks.
Vana juudi peremehe
rikkus oli vase- ja hõbedatükkides. Kuid on olemas rikkust, mida ei
saa arvestada vase- ega hõbedatükkidega. Muidugi oli sel
võõrastemajapidajal ka paremini kõlav põhjendus: maja oli ju täis
tuubitud, ei olnud ruumi.
Muidugi, kui
võõrastemajas oleks ulualust vajanud kuningas Heroodese õukonna
ametnikud, Rooma ohvitserid, rikkad kaubakaravanide juhid või koguni
maavalitseja Küreenius ise, siis oleks kahtlemata tehtud kõik nende
vastuvõtmiseks. Peremees oleks loovutanud kas või omaenda tao,
läinud ise pööningule või keldrisse…Aga Jeesusele ei leitud ruumi.
Jõuluõhtu paotab ka meie
inimliku mõtlemise ust. Mida meie ütleme Taaveti linnas sündinud
Kuningale, kui Ta koputab ja vajab meie teenet? Kas me ei ütle, et
meie pea on niigi täis igasuguseid mõtteid ning probleeme ja et
mõtted Jeesusest ning usust lihtsalt enam ei mahu sinna? Elu ise oma
küsimuste ja ideedega rõhub sisse ning meie mõtete ühiselamus ei
jätku ruumi Jeesusele. Tõepoolest, inimese aju võib olla nagu see
vana võõrastemaja Petlemmas, kuhu võtame vastu igasuguseid mõtteid
ja ideid. Meie kuhjame neid kokku ja püüame kuidagi ära mahutada.
Paljud eelistavad seda, mis on võõramaine ja eksootiline. Ometi ei
ole sealgi kõik hea.
Või kuidas on lood meie
aja, meie tahte ja teiste võimalustega? Kui Jõululaps tuleb ja
koputab, kas meil on Tema jaoks aega, kas me üldse tahame, et Ta
tuleb?
Ta tuli sellesse, mis oli
Tema oma, aga Tema omad ei võtnud Teda vastu. Petlemm ei tundnud
Jumala andi. Neid sõnu ütles Jeesus ise kaevu juures kõneluses
Samaaria naisega. Meie, nüüd palju aega hiljem, oskame vaadata selle
sündmusele hoopis teisiti kui too Samaaria naine. Meie teame, kes
oli too võõras rändur, kes palus seal kruusitäit vett janu
kustutamiseks. Naine nägi Temas vaid üht tavalist naabermaist
päritolu palverändurit ning andis Talle, kui mitte just
vastumeelselt, siis vähemalt mitte eriti suure lahkusega, palutud
vee. Naise suhtumine on nagu tähendamissõna sellest, kui pimedatena
ja sõgedatena võime mööda lasta ja mitte tabada oma elu suurt õnne
ja õnnistust.
Mõelgem! Nagu seal
Petlemmas, nagu hiljem kaevu ääres, nii kohtab ka meid tundmatu
rändur. See salapärane rändur, see kaaslane võib matkata meiega koos
eluteel, võib kõndida meie kõrval, võib kõnelda meiega, aga meie
silmad on kui peetud. Ja oh õnnetust! Me taipame liiga hilja, siis
kui kõige kõrgem visitatsioon meie elus on lõppenud. Siis kurdame ja
hädaldame. Me ütleme nagu Jaakob unest ärgates: “Issand on tõesti
selles paigas, mina aga ei teadnud seda!”
Kallid sõbrad! Me
peaksime paluma Jumalalt seda silmasalvi, mis aitab meid näha
vaimulikku rikkust ja igavesi asju, mis ümbritsevad meid igast
küljest, ka jõuluõhtu mõtet. Me oleme liiga lühinägelikud ja töntsid
mõistma Jumala headuse andi ka siis, kui see astub meie katuse alla.
Meie võime võõrustada Jumala ingleid ja sealjuures neid mitte ära
tunda. See oli nii kerge ja ühtlasi kurvastav.
Juhin tähelepanu veel
ühele asjale: terve eestikeelne Piibel ilmus esmakordselt trükis
1739.aastal. kuni käesoleva ajani on seda välja antud 55 korral.
Arvestatakse, et kokku on trükitud üle poole miljoni eestikeelse
Piibli. See on meie kodumaa kultuurielus silmapaistev nähtus. Igas
kodus, igas perekonnas peaks olema Piibel! Aga paljudele on Piibel
siiani avastamat raamat. Kristus tuleb täna õhtul meie juurde ja
ütleb: “Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle
ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid Teda ning Tema annaks
sulle elavat vett.”
Soovin südamest, et see
jõuluõhtu võiks olla meile igaühele Jumala suure rikkuse avastamise
tunniks; et me tunneksime ära Tema, nagu seda ütles apostel Paulus,
ja leiaksime Temas selle rikkuse, mille Jumal on meile andnud
sündinud lapses!
Kaljo Raid 1918-1995
Kauaaegne Kohila
Baptistikoguduse pastor.
Oo, kuula, kuidas kostab kell ja hõiskab rõõmust hääleke hell, sest suurim and on sul siis käes kui ohvris armastust näed.
